Cha-cha-cha

Cha-cha-cha on tants, mis on välja kasvanud rumbast.

Eriti populaarne oli cha-cha-cha 1950-ndate paiku, praegu seltskonnapidudel seda eriti palju ei mängita-tantsita.

Võistlustantsuporgrammi on ta aga jäänud ja seal ka tublisti arenenud. Cha-cha-cha´d õpetatakse ladina tantsudest üsna esimeses järjekorras, sest seda on lihtne tantsida muusikasse ja algajal kerge omandada. Ühe teooria järgi on cha-cha-cha oma nime saanud selle järgi, et seda tantsu tantsides teevad tantsijate jalad põrandal just sellist sahisevat häält – cha-cha-cha.

Cha-cha-cha on hea tants ka selles mõttes, et teda on lihtne ja mugav kombineerida teiste tantsudega ning seda on tantsuajaloo vältel ka korduvalt tehtud. Meeldiv on ka see, et cha-cha-cha´d saab tantsida igal pool – nii suurtes kui väikestes saalides – ning sellega saavad hakkama päris algajad, samas pakub ta pinget proffidelegi.

Cha-cha-cha muusikat mängivad muusikud on peale selle tantsu kõrgperioodi vaikselt ära kadunud, kuid kuna see tants ei nõua väga erilist muusikat, saab teda tantsida päris paljude lugude järgi.

Cha-cha-cha lubatud tempo on 28-30 takti minutis, võistlustel tantsitakse seda tantsu teisena.